Pressiesindaja on organisatsiooni juures väga oluline inimene: just tema on see, kes vahendab suhteid organisatsiooni ja välismaailma vahel. See tähendab, et suurel määral pressiesindajast sõltubki, mis mulje jääb organisatsioonist.
Hea pressiesindaja peab olema avatud ja aus, ei tohi varjata olulist ja asjakohast infot, vastutava oma tegude ja sõnade eest ning olema lojaalne nii avalikkuse kui klientide suhtes. Pressiesindaja peab olema oma töös eetiline, seda nii oma organisatsiooni suhtes kui ka avalikkuse ees. Samuti ei tohiks ta ära unustada oma isiklikku moraali. Juba Grunig tõi välja tõhususe ja eetika vahelise sideme.
Inimesed, kes töötavad pressiesindajatena, võivad oma töös käituda sisemisele (intrinsic) või välimisele (extrinsic) poolele vastavalt. Sisemisele poolele vastavalt käitudes talitab pressiesindaja niimoodi, et see oleks neile endile hea (näiteks mittevaletamine). Välimisele poolele vastavalt käitudes talitab pressiesindaja niimoodi, et see oleks tulemustele hea (näiteks valetab selleks, et päästa organisatsiooni).
Kuna ma ise töötan ajakirjanduses, püüdsin meenutada mõnda juhtumit, milles oleks pressiesindaja valetanud ja sellega vahele jäänud. Mulle meenusid mõned juhtumid, milles organisatsiooni mittepressiinimene oli oskamatult meediaga suhelnud, kuid ühtegi pressiesindaja täielikku ämbrit mulle pähe ei tulnud.
Küll aga tuli mulle meelde üks juhtum, mille puhul oleks pressiesindaja võinud valetada, et organisatsiooni mainet päästa (ja sellest tõenäoliselt puhta nahaga välja tulla), kuid ta valis variandi seda mitte teha. Nimelt saadeti ajalehele mõned pildid suure poeketi salatist, mis oli hallitama läinud. Salatil polnud mingit märget, et see oli antud poe oma. Kui ajakirjanik küsis kommentaari poe pressiesindajalt, tunnistas esindaja, et see oli nende viga ning vabandas tarbijate ees. Samas oleks ta võinud organisatsiooni maine päästmise nimel öelda, et see pole tegelikult üldse mitte nende salat. Ja ajakirjanik poleks saanud seda kuidagi tõestada ka.
No comments:
Post a Comment